Ühel hetkel – see oli varakevadel – istusin ma elutoa diivanil ja skrollisin TikTokis. Keegi lastest tuli tuppa ja soovis mu tähelepanu. Ma ühmasin midagi vastu. Nii juhtus mitu korda ja siis see juhtus – ma nägin korraga, kui nõme see olukord kõrvalt vaadates oli.
Mu silme ette tulid kõik need korrad, kui mina istun ja skrollin ning keegi lastest tuleb midagi küsima. See oli tülgastav. Mul oli nii vastik tunne ja ma vihkasin sel hetkel enda käitumist.
Kas ma tõesti istungi kogu aeg, telefon käes? Kas mu lapsed näevadki mind ainult telefon käes istumas?
Oeh, see oli mulle nii suur äratus, et otsustasin selsamal hetkel TikToki telefonist kustutada. Instagrami ja Facebooki peitsin eraldi kausta, et need ei oleks avaekraanil näha. Tööga seotud kontodele oli mul ikka vaja minna, aga niisama sotsiaalmeedias olemisele otsustasin lõpu teha.
Novot, ja nii juhtuski, et panin endale veebruari lõpus sotsiaalmeediakeelu.
Kas see oli raske?
Tegelikult on mul juba üle viie aasta olnud telefonis peaaegu kõik teavitused välja lülitatud. Ainuke asi, mis häält teeb, on SMS-sõnumi teavitus. Sedagi ainult seepärast, et see jäi tookord nimekirjast välja ja ma ei ole siiamaani seda viitsinud muuta. See helin kostub lihtsalt nii harva – tavaliselt siis, kui Telia teavitab saabuvast äikesest või kui olen Läti piirile liiga lähedal ja Telia tervitab mind Lätti saabumise puhul.
Mul vist ei ole inimesena raske mingeid otsuseid vastu võtta, kui tunnen, et miski segab minu elu. Lihtsalt selle märkamine võib teinekord aega võtta 😀 Mäletan väga selgelt, kuidas umbes 2020. aastal, kui hakkasin e-poega tegelema, tuli iga tellimusega telefoni teavitus. Mina tormasin iga tellimust kohe vormistama, olgu see siis lõuna ajal või õhtul enne magamaminekut.
Ühel hetkel taipasin, et see tekitab minus ärevust ja segab nii palju pereelu, et pean lihtsalt teavitused välja lülitama ja tellimusi ainult tööajal täitma. See toimis väga hästi. Olin kohe palju rahulikum, kui teadsin, et õhtud on perele ja ma ei pea iga helina peale lastega mängimist katkestama.
Seega teadsin juba varasemast, et vahel tuleb lihtsalt teha üks konkreetne otsus.
Alguses olid muidugi korralikud võõrutusnähud. Igal sammul tekkis soov telefon kaasa haarata. Samas tundsin ka suurt kergendust, sest mul ei olnud enam mingit vajadust telefoni igale poole kaasa võtta.
Nii juhtuski järjest sagedamini, et telefon jäi koju kapi peale.
Kõige rohkem oli mul alguses kahju sellest, et koos telefoniga unustasin ka pilte teha. Päris paljud hetked jäid jäädvustamata. Aga muus osas hakkasid muutused üsna kiiresti välja paistma.
Mul tekkis niiiiiii palju rohkem aega.
Alguses oli seda lausa harjumatult palju. Hakkasin vaikselt märkama kõiki neid tegevusi, toimetusi ja hetki, mille olin märkamatult skrollimisega asendanud.
Mõtlesin ka sellele, et üle kümne aasta tagasi saime ju kõik ilma sotsiaalmeediata hakkama. Kuidagi täitsime oma aega millegi muuga. Või pigem saime kodus palju rohkem tehtud ja võib-olla olin ka laste jaoks palju rohkem olemas?
See mõte hirmutas mind päris palju.
Ütleme siis nii, et ma olin kodus tagasi olemas.
See kõlab nüüd nii, nagu oleks mu kodu vahepeal olnud täielik seapesa ja lapsed kasvasid omapäi, aga umbes nii ma seda alguses ise nägingi, sest šokk oli päris suur.
Kõige suurema muutusena märkasin seda, et kui ma ei istu telefonis, siis olen oma laste jaoks KOGU AEG olemas. Ma kuulen neid. Ma olen kohal.
Meil tekkis palju rohkem ühiseid tegemisi, plaane ja ideid. Vahel tulid mulle meelde need hetked, kui lapsed kutsusid mind või pakkusid midagi välja, ja kui raske oli ennast skrollimisest lahti rebida. Ma olin nii pahur ja kuri, et mismõttes ma pean nüüd siit mugavast kohast minema ja tegema midagi, mis mul ei olnud üldse plaanis. Praegu seda kirjutades ja tagasi mõeldes on ikka nii kurb.
Täna tunnen, et olen palju rahulikum. Ma suudan laste emotsioonidega palju paremini toime tulla ja mul on AEGA, et otsida lahendusi, kuulata ning päriselt kohal olla.
Aega tekkis ka sellisteks toredateks tegevusteks nagu raamatute lugemine. Ma olen selle aja jooksul lugenud rohkem raamatuid kui kogu oma eelneva elu jooksul kokku. 😀
Esimest korda elus võtsin ette ka ilukirjanduse. Okei, nooruspõlves sai Agatha Christie raamatuid ka loetud, aga siiski… Seni mõtlesin, et kellel küll on aega ilukirjandust lugeda?
Nagu te isegi aru saate, tekkis mul rohkem aega, muutusin palju rahulikumaks ning hakkasin rohkem nautima elu ja väikseid hetki.
Ma tean, et see võib tunduda veidi imal, aga elus oli rohkem värvi ja igas päevas nii palju toredaid hetki.
Iga päevaga nägin järjest selgemalt, kui palju mõjutab sotsiaalmeedia meie meeleolu, tundeid ja närvisüsteemi.
Tänaseks olen olnud viis kuud sotsiaalmeediast eemal. Viimastel kuudel olen küll hakanud taas postitama enda ja pere kuu kokkuvõtvaid pildialbumeid, aga sotsiaalmeediat niisama tarbima ei ole ma tagasi läinud.
Pildialbumite tegemine teeb mulle rõõmu, sest tänu sellele hakkasin taas pildistama ja filmima.
Rosanna küsib vahel: „Emme, näita Instagramist meie vanu pilte.“ Siis kerib ta ajas tagasi, vaatab pilte ajast, mil ta oli väiksem, ja me meenutame koos neid hetki.
Ma ei tahtnud, et see kaoks.
Ka mina vaatan vahel vanu videoid ja pilte ning nii tore on meenutada. Mul on hea meel, et olemas on selline koht, kus kõik olulised hetked on koos. Tegelikult võiks ju need hetked talletada ka päris pildialbumitesse, aga see tundub nii suure tööna.
Mis saab edasi?
Mul on selles osas nii kahetised tunded. Mulle meeldib oma mõtteid ja tegemisi jagada, aga kas seda on võimalik teha ilma sealsesse infovoogu uppumata?
Praegu ma seda katsetangi.
Esimest korda üle väga pika aja tekkis mul taas elevus „Jooks on lahe“ gruppi postitada. Juba enne seda olin tundnud, et tahan uuesti blogida.
Ehk siis, nagu te isegi aru saate, tekitas sotsiaalmeediast eemalolek minu ellu justkui tühja koha. Aga mitte sellise tühjuse, mida oleksin tahtnud taas lõputu skrollimisega täita. Pigem tekkis minus vajadus ise midagi luua, kirjutada ja oma mõtteid jagada.
Ja nii sündiski mõte hakata taas blogima ning „Jooks on lahe“ grupis oma mõtteid ja tegemisi jagama.
Tahaksin väga leida sellise tasakaalu, et saaksin mõnusalt toimetada, kirjutada ja oma tegemisi jagada, aga samal ajal ei unustaks ennast sinna teiste loodud sisu tarbima.
Kas see on võimalik? Eks paistab aga ma annan endale võimaluse proovida 🙂
Kui palju teie sotsiaalmeedias aega veedate?