Lõpuks oli see päev kätte jõudnud. Käes oli Katrini juubel.
Uskumatu, kui kiiresti aeg ikka lendab. Mäletan nii selgelt, kuidas aasta tagasi Katrin helistas ja ütles: „Tead, mul on ikka suur tahtmine oma 50. aasta juubeliks täispikk maraton ära joosta.“
Ja see kõne tõi mulle hoopis teise hingamise sisse – uue energia ja eesmärgi, mille poole püüelda. Olin ju nii pikalt olnud kuskil omas rütmis, liikunud iga päev 5 km, mis oli juba üle kuue aasta olnud selline turvaline ja mõnus kulgemine. Just sellist äratust ühe uue ja suurema väljakutse näol oligi mul vaja.
Elevus oli suur ja aasta aega planeerimiseks tundus maa ja ilm.
Plaan oli teha see meie vana kolmikuga, kellega sai üle kümne aasta tagasi hulle tegusid tehtud. Lisaks sellele, et me Võrus elades väga tihti koos treenisime, käisime ka paljudel võistlustel. Mitmel korral jooksime minu sünnipäeval 30 km, Kristiga tegime Haanja 100 ja kolmekesi läbisime erinevaid maratonidistantse.
Ühesõnaga – me olime vinge kolmik ja see oli üks ülivinge periood meie elus.
Mõte oli üksteist selle aastase treeningperioodi jooksul toetada, hoida n-ö kätt pulsil ja jälgida, et kõik ikka ree peal püsiksid. Olgu öeldud, et füüsiliselt saime selle aasta jooksul kokku vaid ühe korra. Lihtsalt nii erinevad ja kiired elud ei võimaldanud meil seda tihedamini teha.
Kõik muu suhtlus ja treeningutele kaasaelamine toimus virtuaalselt meie „Hullud vanamutid“ chatis. 😀
Ütleme siis nii, et meil kõigil oli väga erinev ettevalmistus ja treening. Vahel oli see lausa koomiline.
Mina „istusin“ ikka oma mugavustsoonis ja tegin viiekilomeetriseid jookse. Pigem üritasin ennast lihtsalt jooksulainel hoida, sest olin ju pikalt hoopis kõndimist harrastanud. Aeg-ajalt püüdsin teha ka pikemaid jooksuringe, aga need jäid enamasti kaheksa kilomeetri kanti.
Katrin oli meist kindlasti kõige sihikindlam ja kõige suurema tahtejõuga. Veel kuu aega enne maratonijooksu tähtaega jooksis ta 20 km läbi seljavalu ja arvas, et mis seal ikka – teeme ära!
Kristi jõudis jooksma umbes kuus korra ja siis tegi kohe ühe pikema ringi. 😀 Olgu öeldud, et tema jõudis enne planeeritud maratoni lausa 30 km ära joosta.
Minu kõige pikemaks distantsiks jäi kunagi kevadel vist 18 või 19 km ning vahetult enne tähtsat päeva tegin veel 15 km jooksu.
Okei, niipalju siis meie kolmiku ettevalmistusest.
Igal juhul sai meile kõigile umbes kuu aega enne planeeritud tähtsat jooksu selgeks, et maraton on seekord veidi utoopiline. Katrin julges selle lõpuks ka kõva häälega välja öelda: „Kuulge, naised, ärme lõhu ennast. Las seekord jääb distantsiks poolmaraton. Küll jõuab selle maratoni ka ära teha.“
Teades Katrini sihikindlust, oli tal selle otsusega kindlasti väga raske leppida.
Meie olime aga kohe nõus. Süda läks kergemaks ja pinge väiksemaks.
Ja siis oligi tähtis päev käes.
Veel samal hommikul otsisin sobivaid jooksuriideid, sest ilmateade lubas 29 kraadi. Oli Katrin alles ilma meile tellinud! Õnneks näitas pilvist ilma, nii et vähemalt ei pidanud päike lagipähe paistma.
Jooksu alguseks oli planeeritud kell 13.00. Kuna tegemist oli ikkagi Katrini juubelijooksuga, olid tal kõigile külalistele tehtud ka rinnanumbrid. See oli nii armas.
Kõik soovijad said starti tulla ja distantsi ise valida. Suur seltskond tuli ratastega meie kolmikule poolmaratonidistantsile kaasa, et meid ergutada ja joogipause pakkuda.
Startisime Katrini koduõuelt ja rada oli ülivinge. Katrini esialgse rajatutvustuse peale hakkasin ma küll natuke neid tõuse ja künkaid kartma, aga need jäid pigem raja esimesse poolde.
Kuum oli küll, aga meil oli kogu aeg nii tore seltskond kõrval toetamas ja juua pakkumas.
Katrinil ja Kristil olid kaasas ka energiageelid, aga mina olin enne poest ostnud vaid kaks proteiinibatooni. Ühe sõin juba enne starti ära, sest tundsin, et hommikusöök on kõhust ammu kadunud. 😀
Rajal olles julgesin siiski kahel korral Katrini geeli lõppu maitsta. Veidi kartsin küll, mida mu kõht selle peale teeb, sest ma ei olnud vähemalt kümme aastat ühtegi energiageeli tarbinud. Ju oli kogus siiski nii väike, et kõht ei reageerinud kuidagi ja ehk andis see ka väikese energialaksu.
Igal juhul oli see üks väga tore jooks ja loomulikult tegi selle nauditavaks just seltskond. Aeg möödus nii kiiresti.
Meil ei olnud ilmselgelt mingit ajalist eesmärki. Katrin ütles alguses, et on arvestanud kolme tunniga. Lõpuks jõudsime finišisse ajaga 2.46.
Peab ütlema, et kogu see kontseptsioon oli nii äge – koos jooksmine, sünnipäev ja hiljem pidu. Nii tore oli. See inspireeris mind ka oma sünnipäevaks midagi sarnast välja mõtlema.
Ja kuna olin oma Polar Vantage M3 kella saanud kätte vaid päev enne poolmaratoni, tekitas kogu see elevus ja uus energia minus ülisuure soovi siiski see planeeritud maraton lähiajal ära teha.
Ehk siis – see poolmaraton oli heaks stardipauguks ja esimeseks treeninguks minu edasises maratoniplaanis. 😉
Aitäh, Katrin, et sa selle ideega tulid ja aitasid mind justkui ühest pikast mugavustsoonist välja.
Elu peab olema seiklus!
Lisa kommentaar