Hommik. Kell 03.50 äratus.
Veel rohkem kui tõusev päike tekitas minus elevust see, et suutsin oma suvise unistuse kuidagi just sellesse hetke ja sellesse nädalavahetusse ära planeerida.
Nimelt oli meie vanem tütar üle väga pika aja taas koju tulnud. Kuigi nädalavahetus oli juba tihedalt erinevate tegevuste ja üritustega täidetud, tegin ettepaneku mahutada meie plaanidesse ka üks varahommikune päikesetõusumatk. Selle peale ütles tütar, et muidugi teeme ära!
Muidugi soovis ka Rosanna kaasa tulla, sest tema tahab osaleda kõiges, kus on kaasas tema vanem õde. 🙂
Veel enne, kui äratuskell kell 03.50 helisema pidi, äratas meid hoopis Rosanna, kes alustas kell 03.30 väikese okseralliga. Olles sellest toibunud, teatas ta kohe, et see okseralli ei tähenda, et ta meiega matkale ei tule. 😀
Kuna enesetunne oli tal muidu hea ja muid vaevusi ei olnud, lubasin tal siiski kaasa tulla.
Reinu õde oli samuti maal ja soovis meiega ühineda, nii et läksime kõik koos ning startisime kell 04.00.
Luhasoo on meie kodule üsna lähedal, umbes kümneminutilise autosõidu kaugusel. Päikesetõusu ajaks näitas kell 04.56, seega oli meil piisavalt aega, et selleks ajaks järve äärde jõuda.
Tegelikult läksimegi natuke varem, sest tahtsime vahetult enne päikesetõusu näha ka udu ja saada veel vingema kogemuse. Paraku sel hommikul udu ei olnud, aga päikesetõus oli tõesti ilus. Taevas oli korraga lilla, punane, kollane ja kõike muud sinna vahele.
Selle rabakogemuse tegi veel toredamaks see, et tütar tegi ettepaneku ka rabajärves ujumas käia.
Kuigi ma kardan väga selliseid rabajärvi ja põhjatut vett, julgesin koos tütrega seda siiski teha. Ja peab ütlema, et see oli ülivinge kogemus. Rabajärve vesi oli ootamatult soe ja pehme.
Igal juhul oli mul nii hea meel, et see varahommikune matk sai ette võetud ja et sain seda teha koos oma tütardega.
Mälestus terveks eluks.
Lisa kommentaar