Rubriik: Liikumine

Lõpuks oli see päev kätte jõudnud. Käes oli Katrini juubel.

Uskumatu, kui kiiresti aeg ikka lendab. Mäletan nii selgelt, kuidas aasta tagasi Katrin helistas ja ütles: „Tead, mul on ikka suur tahtmine oma 50. aasta juubeliks täispikk maraton ära joosta.“

Ja see kõne tõi mulle hoopis teise hingamise sisse – uue energia ja eesmärgi, mille poole püüelda. Olin ju nii pikalt olnud kuskil omas rütmis, liikunud iga päev 5 km, mis oli juba üle kuue aasta olnud selline turvaline ja mõnus kulgemine. Just sellist äratust ühe uue ja suurema väljakutse näol oligi mul vaja.

Elevus oli suur ja aasta aega planeerimiseks tundus maa ja ilm.

Plaan oli teha see meie vana kolmikuga, kellega sai üle kümne aasta tagasi hulle tegusid tehtud. Lisaks sellele, et me Võrus elades väga tihti koos treenisime, käisime ka paljudel võistlustel. Mitmel korral jooksime minu sünnipäeval 30 km, Kristiga tegime Haanja 100 ja kolmekesi läbisime erinevaid maratonidistantse.

Ühesõnaga – me olime vinge kolmik ja see oli üks ülivinge periood meie elus.

Mõte oli üksteist selle aastase treeningperioodi jooksul toetada, hoida n-ö kätt pulsil ja jälgida, et kõik ikka ree peal püsiksid. Olgu öeldud, et füüsiliselt saime selle aasta jooksul kokku vaid ühe korra. Lihtsalt nii erinevad ja kiired elud ei võimaldanud meil seda tihedamini teha.

Kõik muu suhtlus ja treeningutele kaasaelamine toimus virtuaalselt meie „Hullud vanamutid“ chatis. 😀

Ütleme siis nii, et meil kõigil oli väga erinev ettevalmistus ja treening. Vahel oli see lausa koomiline.

Mina „istusin“ ikka oma mugavustsoonis ja tegin viiekilomeetriseid jookse. Pigem üritasin ennast lihtsalt jooksulainel hoida, sest olin ju pikalt hoopis kõndimist harrastanud. Aeg-ajalt püüdsin teha ka pikemaid jooksuringe, aga need jäid enamasti kaheksa kilomeetri kanti.

Katrin oli meist kindlasti kõige sihikindlam ja kõige suurema tahtejõuga. Veel kuu aega enne maratonijooksu tähtaega jooksis ta 20 km läbi seljavalu ja arvas, et mis seal ikka – teeme ära!

Kristi jõudis jooksma umbes kuus korra ja siis tegi kohe ühe pikema ringi. 😀 Olgu öeldud, et tema jõudis enne planeeritud maratoni lausa 30 km ära joosta.

Minu kõige pikemaks distantsiks jäi kunagi kevadel vist 18 või 19 km ning vahetult enne tähtsat päeva tegin veel 15 km jooksu.

Okei, niipalju siis meie kolmiku ettevalmistusest.

Igal juhul sai meile kõigile umbes kuu aega enne planeeritud tähtsat jooksu selgeks, et maraton on seekord veidi utoopiline. Katrin julges selle lõpuks ka kõva häälega välja öelda: „Kuulge, naised, ärme lõhu ennast. Las seekord jääb distantsiks poolmaraton. Küll jõuab selle maratoni ka ära teha.“

Teades Katrini sihikindlust, oli tal selle otsusega kindlasti väga raske leppida.

Meie olime aga kohe nõus. Süda läks kergemaks ja pinge väiksemaks.

Ja siis oligi tähtis päev käes.

Veel samal hommikul otsisin sobivaid jooksuriideid, sest ilmateade lubas 29 kraadi. Oli Katrin alles ilma meile tellinud! Õnneks näitas pilvist ilma, nii et vähemalt ei pidanud päike lagipähe paistma.

Jooksu alguseks oli planeeritud kell 13.00. Kuna tegemist oli ikkagi Katrini juubelijooksuga, olid tal kõigile külalistele tehtud ka rinnanumbrid. See oli nii armas.

Kõik soovijad said starti tulla ja distantsi ise valida. Suur seltskond tuli ratastega meie kolmikule poolmaratonidistantsile kaasa, et meid ergutada ja joogipause pakkuda.

Startisime Katrini koduõuelt ja rada oli ülivinge. Katrini esialgse rajatutvustuse peale hakkasin ma küll natuke neid tõuse ja künkaid kartma, aga need jäid pigem raja esimesse poolde.

Kuum oli küll, aga meil oli kogu aeg nii tore seltskond kõrval toetamas ja juua pakkumas.

Katrinil ja Kristil olid kaasas ka energiageelid, aga mina olin enne poest ostnud vaid kaks proteiinibatooni. Ühe sõin juba enne starti ära, sest tundsin, et hommikusöök on kõhust ammu kadunud. 😀

Rajal olles julgesin siiski kahel korral Katrini geeli lõppu maitsta. Veidi kartsin küll, mida mu kõht selle peale teeb, sest ma ei olnud vähemalt kümme aastat ühtegi energiageeli tarbinud. Ju oli kogus siiski nii väike, et kõht ei reageerinud kuidagi ja ehk andis see ka väikese energialaksu.

Igal juhul oli see üks väga tore jooks ja loomulikult tegi selle nauditavaks just seltskond. Aeg möödus nii kiiresti.

Meil ei olnud ilmselgelt mingit ajalist eesmärki. Katrin ütles alguses, et on arvestanud kolme tunniga. Lõpuks jõudsime finišisse ajaga 2.46.

Peab ütlema, et kogu see kontseptsioon oli nii äge – koos jooksmine, sünnipäev ja hiljem pidu. Nii tore oli. See inspireeris mind ka oma sünnipäevaks midagi sarnast välja mõtlema.

Ja kuna olin oma Polar Vantage M3 kella saanud kätte vaid päev enne poolmaratoni, tekitas kogu see elevus ja uus energia minus ülisuure soovi siiski see planeeritud maraton lähiajal ära teha.

Ehk siis – see poolmaraton oli heaks stardipauguks ja esimeseks treeninguks minu edasises maratoniplaanis. 😉

Aitäh, Katrin, et sa selle ideega tulid ja aitasid mind justkui ühest pikast mugavustsoonist välja.

Elu peab olema seiklus!

Nagu ma eelnevates postitustest põgusalt mainisin, siis tekkis mul siin juunis-juulis mõte midagi või kuidagi tagasi tulla, ise ka täpselt teadamata kuidas või mida täpselt. Ja ainuke asi mis peale jaanuari lõpetamist alles jäi oli Jooks on lahe kodulehe domeen, kuigi seal ju ka midagi ei toimunud. tekkis minus see mõte aga äkki elustan seal midagi?

Hommik. Kell 03.50 äratus.

Veel rohkem kui tõusev päike tekitas minus elevust see, et suutsin oma suvise unistuse kuidagi just sellesse hetke ja sellesse nädalavahetusse ära planeerida.

Nimelt oli meie vanem tütar üle väga pika aja taas koju tulnud. Kuigi nädalavahetus oli juba tihedalt erinevate tegevuste ja üritustega täidetud, tegin ettepaneku mahutada meie plaanidesse ka üks varahommikune päikesetõusumatk. Selle peale ütles tütar, et muidugi teeme ära!

Muidugi soovis ka Rosanna kaasa tulla, sest tema tahab osaleda kõiges, kus on kaasas tema vanem õde. 🙂

Veel enne, kui äratuskell kell 03.50 helisema pidi, äratas meid hoopis Rosanna, kes alustas kell 03.30 väikese okseralliga. Olles sellest toibunud, teatas ta kohe, et see okseralli ei tähenda, et ta meiega matkale ei tule. 😀

Kuna enesetunne oli tal muidu hea ja muid vaevusi ei olnud, lubasin tal siiski kaasa tulla.

Reinu õde oli samuti maal ja soovis meiega ühineda, nii et läksime kõik koos ning startisime kell 04.00.

Luhasoo on meie kodule üsna lähedal, umbes kümneminutilise autosõidu kaugusel. Päikesetõusu ajaks näitas kell 04.56, seega oli meil piisavalt aega, et selleks ajaks järve äärde jõuda.

Tegelikult läksimegi natuke varem, sest tahtsime vahetult enne päikesetõusu näha ka udu ja saada veel vingema kogemuse. Paraku sel hommikul udu ei olnud, aga päikesetõus oli tõesti ilus. Taevas oli korraga lilla, punane, kollane ja kõike muud sinna vahele.

Selle rabakogemuse tegi veel toredamaks see, et tütar tegi ettepaneku ka rabajärves ujumas käia.

Kuigi ma kardan väga selliseid rabajärvi ja põhjatut vett, julgesin koos tütrega seda siiski teha. Ja peab ütlema, et see oli ülivinge kogemus. Rabajärve vesi oli ootamatult soe ja pehme.

Igal juhul oli mul nii hea meel, et see varahommikune matk sai ette võetud ja et sain seda teha koos oma tütardega.

Mälestus terveks eluks.

Uskumatu, et ma seda postitust siin kirjutan. Kui kaua ma pole tundnud vajadust midagi kirjutada või oma mõtteid jagada. Ja nüüd mingi hetk ma lihtsalt hakkasin nullist ise kodulehte üles ehitama eesmärgiga luua endale üks kirjutamise kohake.

On olnud huvitav periood. Alates jaanuarist sulgesin lõplikult „Jooks on lahe“ äpi ja leppisin mõttega, et üks ajajärk on möödas. Kuigi see kõik sai alguse nii lahedast ideest – liikuda iga päev 5 km –, pidin ma enda jaoks veidikese kurbusega sellele kõigele lõpu tegema.

Lühidalt – sinnamaani oli tore, kuni ma tegin seda südamest ja kirega. Isegi äpi ehitamine oli põnev, aga edasi ma väga ei mõelnud, et kuidas näeb välja ühe äpi ülalpidamine ja haldamine. Ja see osutus minu jaoks liiga keeruliseks. Ju ma pole loodud selleks. Mulle meeldib, kui mind juhib kirg ja sisetunne, mitte numbrid ja raha. Nii juhtuski, et äpp vajas koguaeg arendamist ja raha ning see tõi välja kõik selle, mis tappis igasuguse südamest ja kirega tegutsemise.

Kõik muutus äkki numbriteks ja äriks – ainuke eesmärk oli kõike seda elus ja pinnal hoida. Kõik neelas raha. Kuigi ma ei ole materiaalne inimene, siis enamiku ajast püüdsin tegeleda „laeva uppumast päästmisega“. Ja selline pingeolukord 24/7 murrab lõpuks ka kõige tugevama. Niisiis juhtuski, et 2025. aasta sügisel, tegin ma selle otsuse – lõpetada!

Ja tegelikult oli see nii suur kergendus ja rahu südames. Võtsin teadlikult aja maha ja võtsin kõigest pausi. Kuni nüüd juunis tekkis korraks nii suur elevus sisse, et kuigi väljakutsete ja äpiga on kõik, siis kas ma pean ka hüvasti jätma enda loodud “Jooks on lahe”-ga?

Ja kuigi ma põrgatasin erinevaid mõtteid, et kuidas ja mis edasi, siis olles marineerinud kuu aega selle elevuse sees, jõudsin ma ühel hetkel selleni, et miks mitte alustada päris algusest – sealt, kust kunagi „Jooks on lahe“ alguse sai – blogist.

Ja seda ma siin suvel vaikselt pusinud olengi – kodulehte nullist taas üles ehitanud.

Ja korraga tundus kõik nii loogiline. Mulle on alati meeldinud jutustamine ja oma mõtete väljendamine – omas mahlas. 🙂

Kindlasti aitas sellesse kohta siin jõuda asjaolu, et otsustasin veebruaris ka sotsiaalmeediast pausi teha ja olen sellest maailmast üsna eemal olnud, välja arvatud see, et olen oma instagrami lehele aeg-ajalt pildigaleriisid lisanud. See periood on olnud nii silmiavardav. See on andnud mulle ruumi olla iseendaga ja oma mõtetega. Ja ju tekkiski nüüd vajadus kuidagi need emotsioonid ja mõtted välja lasta.

Ja siin ma nüüd olen – kirjutan üle saja aasta taas blogipostitust. See saab olema minu virtuaalne päevik. Siin hakkab olema mõtteid kõigest – tervisest, liikumisest, raamatutest (oi, neid on siin saadud päris palju loetud), lastest, emadusest, loodusest, reisimisest ja muidugi ka Jooks on lahe kogukonna tegemistest.

Nii põnevil. Let’s go!